Albaania ja Montenegro: metsik kogemus on kirjutanud Jacob Gowland Jørgensen.
Euroopa madalaimad hinnad Albaanias
On tunne, et vana Mercedese takso on saanud tiivad, sest me lendame minema ja tolm tõuseb meie ümber. Spidomeeter näitab aga vaid 80 km/h, nii et võib-olla on see lihtsalt auklik tee, mis läheb siin teel peenest Põhja-Albaania linnast Shkodrast Montenegro pealinna Podgoricasse kohe üle piiri.
Mõtlen tagasi ajale, mil sain koos 25-30 teise De Berejstes Klubi liikmega naerda, laulda, süüa ja Albaaniat kogeda ning kui Montenegrost oli just saanud Euroopa uusim riik.
Tirana Albaanias oli reisiilmus.
Peaaegu stalinistlikus lõbustuspargis pommitatud paigale sarnanenud linn on end leidmas ning muutunud värviliseks, avatuks ja elujõuliseks. Laiad kõnniteed, plaatanid ja mäevaatega kohvikumelu. Toredad viltu kübaraga vanamehed, ilusad noored naised ja hambutu naised.
Koos ilmselt Euroopa madalaimate maitsvate toitude ja külma õlle hindadega ei olnud Euroopa ametlikult vaeseimas ja mittereligioosseimas riigis raske tuju üleval hoida. 70% ütleb, et nad ei ole religioossed, "nii et kommunismist tuli välja midagi head", nagu hosteli paksem ütles naeratades, kui grillis Tirana Backpacker Hosteli tagahoovis sealihakotlette ja jõi õlut.
Suur langus
Nüüd suundusin põhja poole, sest olin saanud läbi odavama väljumise Montenegro, ja siis võiksin ka mina enne koju naasmist tsivilisatsioonist pilti saada. Olin mõelnud. Kummalisel kombel ei sõitnud sellel liinil ühtegi bussi, lihtsalt igal pool mujal. Miks keegi selle riigi pealinna ei lähe?
Pealinnas Podgoricas oli üks hostel ja seal olin ma nende ainsa toa broneerinud 20 USD eest. Linn meenutas kohe linna äärelinna, mida seal polnud, ja hoone, kus Steves Hostel asus, on üks lammutamisväärsemaid, mida ma üle pika aja näinud olen. Kopitanud, pragunenud betoon ja millegi määratlematu kemikaali lõhn.
"Huvitav, kuidas asbest tegelikult lõhnab," mõtlesin, kui vanast uksest sisse astusin, et teada saada, et nad polnud siis veel midagi broneerinud, sest broneeringute üle neil kontrolli ei olnud. Suk. Topelt ohkamine, sest see linn oli kurikuulus kõrgete toahindade poolest.
Mind aga aidati alla turismibüroosse, mille poole tunni pärast ühiselt leidsime. Koletisväsimuse ja jõuetuse hoos lasin VISA kaarti liiga suure summaga käima. "Linnas on ÜRO kongress, nii et ruume pole nii palju," nagu armas daam ütles.
Montenegro pealinn oli suur tour de letdown. Linna kesklinn meenutas 82. aasta halval päeval Nõukogude Liitu paljude vene tähtedega kirjutatud tänavanimedega... Sealhulgas muidugi "Oktoobrirevolutsiooni tänav" ja "Moskva väin".
Majad rippusid halli laseriga ja kõikjal oli grafitit, prügi ja augud. Suunurgad rippusid enamusel teisi teenindavatel inimestel, näiteks hotelli hommikusöögiproua oli äädikas.
Albaania naiste elegantsed kleidid asendati siin pisut liiga sageli Bilka ülikondadega, mis kirsiks tordil võinuks kerkida nii kaugele jalgevahele, et rasedat naist võis näha üksteisele naeratamas. Suhteliselt halb vaatepilt.
Noh, ma otsustasin sellest maksimumi võtta ja läksin linna peale reisile, kus minu pildistamise teemaks oli "Maanduskäik" ja siis oli linn ühtäkki paradiis. Kergelt montenegrolik, samas meelelahutuslik.
Õnneks on sellest ajast linnas palju head juhtunud, aga toona polnud see palju väärt.
Kaunis Montenegro rannik
Järgmisel päeval sõitsin lauspäikese käes bussiga kauni kauni ranniku poole, mis oma pehmete mägede ja teravate orgudega tekitab assotsiatsioone Norrale. Siin oli Montenegro parim.
Mäed, mis eemalt vaadates paistsid tõepoolest tumedad, on andnud riigile nime ja identiteedi – mustade mägede maa. Kaljutippudel lebasid vanad kindlustused, mis näitasid teed ereda valguse poole havet ja paljud ilusad rannikulinnad.
Kõige selle keskel oli UNESCO linn Kotor, mille vanalinna keskus on täielikult taastatud. Lossimüüri värav viis väikesesse linnapärlisse, kus siledad munakivid ja kõverad tänavad jätsid mulje Harry Potteri reisil Middelisse.havet.
Kirik kuulutas, et sel aastal täitub 1200. aastapäev ja selle kohal lebasid iidsed lossijäänused, kust avaneb vaade Lõuna-Euroopa sügavamale fjordile. Muidugi oli siin isegi septembrikuus sagimist, sest Montenegro meelitab oma kallastele palju turiste. Siin oli palju montenegrolasi puhkusel õnnelikest inimestest.
Fjordi poole jääv Kotori lossimüür on muljetavaldav. Kotoris nägin ka esimest korda riigi lipu teed uhkelt üle hoone. Ootasin suhteliselt äsja leitud iseseisvuse selgemat märgistamist, kuid võib-olla on natsionalism selles piirkonnas pärast Balkani sõdade julmusi siiski oma õppetunni saanud.
Lõuna söödi väljakul asuvas suurepärases itaalia restoranis ning valgus ja muljed istusid minu sees nii sügavalt, et isegi Podgorica seisis linna naastes veidi helehallimas valguses.
Lennukis, kust avaneb vaade mahajäetud mägipiirkondadele, kuulutas Montenegro Airlines koju sõites, et avas just rannikul asuvast Tivatist suvise marsruudi Kopenhaagenisse. Tõenäoliselt on väga tark tegu kasutada seda lennujaama pealinna asemel, kui tahad, et inimesed tuleksid suurte vaadetega väikeriiki tagasi.
Head reisi Albaaniasse ja Montenegrosse Balkan!
