Omo org Etioopias: mehelikkuse test, paljas perse ja AK47

Omo org Etioopias: mehelikkuse test, paljas perse ja AK47 on kirjutanud Soren Bonde.

Reis läheb Etioopiasse Omo orgu

Ma hüppan lennukisse etiooplased pealinnas Addis Abebas ja lendab riigi lõunaosas asuvasse Arba Minchi. Siin ootab mind lai naeratus sõbralikul pruunil näol: "Tere tulemast, mu sõber – tore sind jälle näha!" Esmakordselt kohtusin Andualemiga 2011. aastal, kus ma eelmänguks põhjapoolsema "maailma soojema koha" külastamisele. Etioopia, veetis kaheksa päeva lõuna pool Omo orus.

Tahtsin uurida, kas on piisavalt materjali hilisema hõimurahvast käsitleva projekti jaoks. Sel määral oli see olemas. Oru 16 erinevat etnilist rühma on üsna erinevad ja paljud elavad väga primitiivselt ja eemal. Nüüd olen kaks aastat hiljem tagasi väike ja see tundub õige. Andualem tõmbab mind nelikveo juurde ja tutvustab mind meie juhi Asratiga. "Ma parandasin Toyotat kuni teie saabumiseni," ütleb Andualem.

Ta on kolmekümnendate aastate keskel värske mees ja kahtlemata üks neist, kes tunneb Omo orgu ja selle inimesi kõige paremini. Ta räägib soravalt inglise keelt ja seitset erinevat hõimukeelt ning on väiksest peale orgu risti-rästi rännanud. Sel ajal, kui Asrat paaki täidab ja ka paljud purgid katusel, vaatan koos Andualemiga ekspeditsiooni üle.

Meil on lõtv plaan külastada kahte-kolme hõimurahvast ja jääda nende juurde nädalaks. Ma tahan minna välja mõnda kõige kaugematesse küladesse, mida tsivilisatsioon on võimalikult vähe mõjutanud. Ja ma püüan mõned nende väga erilised rituaalid filmile ja piltidele dokumenteerida.

Tund pärast tsivilisatsioonist lahkumist hakkab pimedus langema. Auto esituled püüavad mehi ja poisse koos karjaga koju tagasi. Loomade möirgamine seguneb autoraadio ja üksluise mootorimürinaga ning läbi küljeakna naudin päikeseloojangut.

Üleujutus reisil Omo orgu

Järgime plaani ja sõidame Omo oru lõunaosa poole samasse haamrikülla, kus käisin kaks aastat tagasi. Meile on teatatud, et külas valmistatakse ette mehelikkuse testi. See on väga eriline rituaal, mida mul eelmisel korral kogeda ei õnnestunud ja seekord ei taha ma sellest ilma jääda. Kuid silmapiiril olevad tugevad pilved pole sellised, millega arutada, ja meid lükkab mitu vihmahoogu edasi.

Pärast 10 tundi sõitu jääb auto ootamatult seisma ja üksluine hüpe kaob. Juht lööb pettunult rusikaga rooli. Auklik pinnastee on muutunud vahutavaks mudaauguks, millest võitu peab nägema isegi meie nelikveoline juht. Andualem astub välja, taskulamp ühes ja labidas teises käes. Auto esiosa on korralikult sassi vajunud.

Rehvid ei leia midagi haarata.Vihma sajab ja 10 meetrit edasi jookseb üle tee väike jõgi. "Jääme siia homme hommikuni," teatab Andualem rahulikult. "Peame ootama, kuni vihm mägedes lakkab." Leian teise labida ja kaevame koos rattad vabaks.

Tühikäigud ja taldrikud

Reavahe Püüan leida mugavat asendit, kuid magada ei saa. Oleme vähem kui kahe tunni autosõidu kaugusel külast, kus pidustused on ilmselt juba alanud. Masendav. Plaanitud oli, et täna ööbime seal, aga Omo orus läheb harva plaanipäraselt. Teadsin seda ette.

Ometi valisin Omo oru ühe kõige kaugema küla, mida külastatakse väga harva. Kui soovite seda enda jaoks vähem keeruliseks muuta, võite külastada külasid, mis asuvad tee lähedal. Seevastu turistidega on nad harjunud - sellistega, kes jäävad pooleks tunniks ja maksavad pärismaalastega kiirelt pilte teha. See hävitab külad ja nende mulje välismaailmast ning ma ei panusta sellesse.

Päeva alguses möödusime rühmast murusid, kes hüppasid teele imelistes kostüümides ja hakkasid tantsima, lootes peenraha teenida. Need on väga omanäolised ja fotogeenilised. Murside naistel on kõrvades ja huultel suured augud, mis on täidetud puidust või savist ketastega. Mõned on kuni 15 cm läbimõõduga ja sealt pärineb mõiste "taldrikugurmaanid".

See oli siis, kui te ei olnud nii poliitiliselt korrektne. Meile tundub see hullumeelne, kuid murslaste jaoks on see ilu märk. Sellisest esitusest piisab enamiku turistide rahuldamiseks. Aga ma tahan tõelist asja ja sellepärast olengi poriauku kinni jäänud.

Kirun oma kangekaelsust, kuid jõuan siis mõttele, et just see liikumapanev jõud on andnud mulle maailmas kõige hämmastavamaid elamusi. Minu seiklus algab enamasti sealt, kus tee lõpeb.

Leia lennud Etioopiasse siit

Soe tere tulemast Hammeri rahvale

Lõpuks jään tagaistmel magama. Kui ma uuesti ärkan, on veel pime, aga vihm on lakanud. Veetase 'jões' on langenud ja tund aega hiljem sunnime veemasse. Kell on kolm öösel, kui külla jõuame.

Hameri rahvas elab väga primitiivselt. Jeepi esituled paljastavad lagendiku ümber rookatusega kajutite rühma. Kamina nõrk kuma kaob sihvakate siluettide kimbu taha; kolm meest on tulnud meid vastu võtma.

Silma jääb kohe Nielaman, kellega koos elasin aastal 2011. Ka tema tunneb mu ära ja tervitab laia naeratuse ja kindla käepigistusega. Mind viidatakse viisakalt väikesesse kajutisse. See on hõredalt sisustatud kahe primitiivse "puitvoodi" ja laua meenutava mööbliesemega.

Ühel voodil magab mees. Siin ei paista sääski olevat ja malaaria kõrghooaeg ei tohiks olla. Viskan sääsevõrgu maha ja kukun kurnatuna teisele voodile.

Loe Etioopia kohta rohkem siit

Õhuke kohv ja luud

Juba kell pool kuus ärkan peale rahutut ööund. Sügeleb üle keha ja loen kokku 18 sääsehammustust. Andualem pistab pea ukse vahele ja selgitab, et mu voodis oleval kaasmehel on malaaria. Suurepärane. Kas ta ei oleks võinud seda eile õhtul öelda?

Uudishimu, mida päev toob, saab aga kiiresti üle murest, kas üks 18 sääsest oli parasiidi kandja. Päev algab nagu iga teine ​​päev Etioopias Hameri külas.

Koguneme Nielamani kajutisse, mis koosneb ühest suurest toast, mis on hästi pime ja suitsune. Ainus valgusallikas on lahtise kamina süte. Pimedusega harjumiseks kulub paar minutit. Külas käiakse harva, nii et rõõm ja uudishimu on suur. Kümme paari suuri silmi vaatavad mulle otsa ja ma vaatan tagasi. See on nagu tagasiminek kiviaega.

Seinte ääres istuvad mehed, naised ja lapsed. Nad kannavad oma kehal hõredaid loomanahka. Naiste kaunistus koosneb metallist või vitstest valmistatud käevõrudest. Mulle hakkab kohe silma, kui korralikult suvila on sisustatud. Igal asjal on oma koht ja miski ei valeta ega voola. Põrand on muldne, kuid värskelt pühitud ja korralik. Kamina peal seisab suur metallist veekeetja ja boiler.

Ilmselgelt on nad selle eest kaubelnud väljastpoolt Omo orgu või on see Andualemil kaasas olnud. Seekord saime kingituseks 50 kilo riisi ja 20 kilo kohvikarpe. Riis on nende dieedi oluline täiendus ja kohvikarpe serveeritakse. Need keedetakse veega helepruuniks vedelikuks, mis valatakse poole jalgpalli suurusesse pragunenud kõrvitsakooresse.

Kolju käib ringi ja joome kordamööda. See maitseb teravilja ja ainult kohvi maitsega. Ringi pakutakse mõnda kooritud loomaluid puuvaagnal. Nielamani pere räägib vaikselt omavahel ja vaatab mulle otsa. Paar meest lamavad ja puhkavad. Naine jahvatab maisiterad kahe kivi vahel jahuks, samal ajal kui tema paljad rinnad rippuvad edasi-tagasi.

Minge Etioopiasse matkama - vaata reisipakkumisi siit

Palju Masasid

Ma lahkun kajutist. Õues mängivad kaks väikest räpast last päikeseloojangu ajal maas. Nende emad korraldavad üksteise juukseid. Punakas savimass määritakse õrnalt juustesse, et need rastapatsidena kokku kleepuksid. See soeng on aeganõudev ja Omo oru ilu märk. Vaikuse lõhub tasapisi laul ja tõtt - pidu on algamas ja rahvast saabub hulgaliselt naaberküladest.

Kõik peavad härjavõitluseks valmistuma juba ammu, härjahüppamine, mis peab toimuma enne päikeseloojangut. Rehvivedru on haamrimeeste meesteproov, mille kõik teismelised poisid peavad oma arengu raames läbima. Nad saavad lugupidamise ja võetakse vastu meeste ridadesse. Pooliku palmilehtedest katuse all istub suur kamp noormehi.

Nad on "masas" - st. poissmehed, kes on ise selle rituaali läbinud. Nüüd reisivad nad Omo oru ümber külast külla kuni abiellumiseni, et aidata teisi poisse läbi rituaali. Panen ühe kaamera endast eemale ja filmisin neid teisega. Nad mõistavad kiiresti kaamera võlu ja pildistavad peagi paremalt ja vasakult. Rühm poolpaljaid tüdrukuid tantsib lauldes trotslikult rahva sekka ja traavivad monotoonselt sarve.

Nad kiljuvad, kui eakaaslased neid pildistavad, ja näevad end väljapanekul, et poistele lõbustada. Saan vaevaliselt kaamera tagasi ja Masad poseerivad kohe tobedate grimassidega grupipiltidele. See on lõbus ja aeg lendab. Suhtleme sama keelt rääkimata. Kolmas grupp vanemaid mehi vaatab meid eemalt.

Nad on väikesed, kuid liiga vanad, et lollitada. Selle asemel vaatavad nad sügavale savikannud, mis täna hommikul olid täidetud kääritatud joogiga. Meeste traditsioonilist riietuskoodi täiendab AK47. Kahjuks on see naaberriigi Somaalia konflikti tõttu leidnud tee paljudesse hõimurahvastesse, mis destabiliseerib kogu Aafrika Sarve.

Tee kultuurireis Omo orus, vaata reisipakkumisi siit

Rehvivedru Omo orus

Keset pärastlõunat koguneme kõik suurele väljakule, mis asub okste portaali ümber. Sümboolselt tõmmatakse läbi sõnn ja nii näitavad haamriinimesed austust looma vastu, kellest nad ellujäämiseks täielikult sõltuvad. Mõned noored naised annavad peenikesed oksad valitud Masadele üle, et neid saaks piitsutada. Vastumeelselt lasevad mehed okstel üle naiste palja selja libiseda, kuid naised ei eelista miine.

See väike rituaal on eelmaitse sellest, mis ootab neid abiellumise päeval. Abielus naiste seljad on pärast piitsutamist täis pikki arme. Kui naine abiellub, laseb ta end piitsutada nii kaua, kui tahab. See on märk ohverdamisest ja pühendumisest oma abikaasale ja tema hõimule. Mida rohkem valu ta talub, seda tugevama side ta loob. Eeldatakse omakorda, et mees kaitseb teda eluga, kui vajadus peaks tekkima. Armastus teeb tõeliselt haiget.

Teised Masad püüavad kinni 16 piirkonnas vabalt ringi uitavat pulli. See võtab oma aja. Nad on osavad kauboid, kes võtavad härjadel sarvist ja püüavad nad rituaali jaoks kinni. Siis seatakse pullid ritta, teised mehed aga jälgivad, et nad ära ei jookseks. Rühm naisi tantsib rõõmsalt ümber platsi. Ülejäänud küla ja kõik külalised moodustavad ringi ümber platsi, tantsivad ja samal ajal jälgivad, et pullid ei saaks ära joosta.

Kui kõik pullid on lõpuks kokku kogutud, saabub rituaali keskpunkt. Poiss, kes on ilmselt umbes 15-aastane, on valmis. Ta on täiesti alasti, kuid see ei paista teda vähimalgi määral häirivat. Masad hoolitsevad selle eest, et pullid seisaksid täiesti lähedal ja üsna paigal. Siis paneb poiss keskendunud jooksma, samal ajal kui me kõik erutusest ulume.

Tutvuge Etioopia hõimudega Omo orus, broneerige oma reis siin

Häbiks või tõeliseks meheks

Pingutuseta hüppab ta esimese pulli selga ja jätkab elegantset jooksmist üle ülejäänud 15 selja, enne kui hüppab teisele poole alla. Kui poiss jooksuga kukub või ebaõnnestub, on ta küla ja oma pere – ja iseenda – suureks häbiks. Midagi põnevat kogesin seda, kuidas kõik on rituaalile keskendunud. Pole kahtlust, et see tugevdab küla ühtsust.

Poiss pöördub ümber ja kordab härjahüpet nüüd vastupidises järjekorras. Sõnn liigub, poiss kaotab korraks jala ja on lähedal suurte loomade vahele kukkumisele. Viimasel minutil saab ta tasakaalu ja saab lõiked korda. Kangekaelne pull saab masalt laksu ja ajab end sirgu. Alles pärast seitset võistlust lõpetab poiss ja pullid lastakse lahti. Ta on rituaali bravuurikalt läbi viinud ja nüüd peetakse teda meheks. Selleks, et tema perekond saaks uhke olla, on vaja ainult nelja võistlust.

Rituaal on hästi läbi ja vanad inimesed lähevad koju. Noored aga pidutsevad hiliste õhtutundideni, sest nüüd on neil harukordne võimalus luua uusi tutvusi teiste Omo oru küladega. Natuke kahtlen, kas ma olen liiga vana, veedan paar tundi noortega, enne kui lõpuks oma kajutisse tagasi lähen.

Järgmised paar päeva neelan muljeid ja kogen elukäiku haamrikülas. Nielaman on pakkunud, et näitab mulle ümbrust. Võib-olla läheme jahile. Võib-olla varastame mesilastelt mett akaatsiapuudel. Või läheme veistega jalutama. Vahet pole. Sama vaikselt kaob siin ajataju. Valitseb spontaansus ja planeerimine on tundmatu nähtus.

Reis Etioopiasse Omo orgu oli kogemus, mille peagi unustan.

Teiste põnevate Aafrika riikide kohta loe siit