Põhjasaar, Uus-Meremaa: maailma parimas reisiriigis

Põhjasaar, Uus-Meremaa: maailma parimas reisiriigis on kirjutanud Jakob Linaa Jensen

Miks Põhjasaar?

Olen palju aastaid unistanud tulla Uus-Meremaa. Paljud on nimetanud seda maailma parimaks reisisihiks ning Euroopa tsivilisatsiooni ja võõra looduse kombinatsioon tundus ahvatlev.

Talvel 2017-18 lõpetasin reisi järgneva sisselibisemisega vaikushavet koos oma poiss-sõbraga. Põhjasaarel sai sellest kaks ja pool nädalat ning Lõunasaarel kolm nädalat. See on lugu.

Enamik inimesi soovitab sellele kõige rohkem aega kulutada Lõunasaar. Tegin siis ka, aga Põhjasaar oli üllatavalt huvitav.

Halvim asi Uus-Meremaa on pikk lend. Isegi parima ühenduse korral kulub selleks 26 tundi, nii et olen vigastatud, kui pärast hilisõhtust saabumist ärkan Aucklandi lennujaama lähedal asuvas privaatses B&B-s.

Sõidan punase SsangYongiga keskpäeval Aucklandist välja ja mööda maanteed 1 alla. muretu, ja inimesed sõidavad väga tsiviliseeritud. Keeran Hovedvej 2 ja peagi olen künklikul põllumaal, kus on lambakasvatus ja väikesed hubased talud.

Tee muutub kitsamaks ja mäed ümberringi kõrgemaks, kui ma alla ja Karangahake kuru sisse sõidan; peen jõeorg, kus jõgi on kaljudesse lõiganud.

Peatun Waikino juures, mis oma hiilgeaegadel kvartsi- ja kullakaevanduslinnana elas 700 elanikku, kus oli kaks kooli ja täielikult varustatud linn. Tänapäeval on see varemed, kuid vanad paigaldised on osaliselt maha jäänud ja üle kalju kulgev vana raudtee on nüüdseks jalgrattatee. See on mõnus jalutuskäik mööda rippsildu, aga palav on ja ma olen pärast reisi väsinud, nii et ma ei kõnni seda kõike.

Edasi mööda teed leian Owharoa Fallsi, mis on väike, kuid kena kosk, kus inimesed suplevad selges vees. Tee on endiselt üsna käänuline, kui sõidan ranniku ja Maunganui mäe poole.

Siin on ilmselgelt ka teisipäeviti linnaõhtu ning seal on surfi- ja rannahõngu. Inimesed tulevad sisse peaaegu ujumisriietes ja õhkkond on pingevaba.

Mount Brewing on kohalike õlledega õllebaar ja juba siin saan hoiatuse fantastiliste õllede eest, mis ootavad terve reisi nii Lõuna- kui Põhjasaartel.

Istun soojal õhtul vaatega tänavale ja naudin külmast Taani talvest eemal olemist. Muusik mängib otse-eetris rokiklassikat ja teeb seda suurepäraselt.

Tunnen end siin riigis mugavalt.

Rappuval, suitseval aluspinnal põhjasaarel

Järgmisel päeval sõidame Rotoruasse, mis on oma kuumaveeallikate tõttu tuntud kui üks Põhjasaare tipphetki.

Teel möödub Te Pukest, mis kuulutab end maailma "kiivipealinnaks" – siin pole midagi liiga suurt ega väikest. Okore Fallsil, mis on peente jugade kogumik läbi vihmametsa, hakkab see väävli järele lõhnama; märk, et lähenen Rotoruale. Linn ja järv on siit ülevalt juba näha.

Registreerin end Spa Lodge'is - räsitud seljakotirändurite koht keset peateed, kuid hubase sisehooviga. Toas on vanade vaipade lõhn ja palju erinevat kasutust. Linna iseloomustab tüüpiline asunike linn madalate majadega ja ilma suurema stiilita. Küll aga on mõnus all järve ääres, kus näen esimesi pulbitsevaid ja suitsevaid basseine.

Kogu linn toetub vulkaanilisele aluspinnasele ja isegi keset eraaedu kerkivad sageli aurusambad. Sõidan välja Whakarewarewa metsa, mis on kuulus oma sekvoiamändide poolest.

Hiiglaslike puude vahel on tehtud 'puuladvas jalutuskäik' ja ma ei talu seda. See on mõnus jalutuskäik seal mööda rippsildu ja palju tahvleid, mis selgitavad kõike puude kohta, mida ma ei teadnud.

Kohalik kunstnik on valmistanud säästvatest materjalidest lambid, mis ripuvad puude otsas ja süttivad öösel. Ma olen seal peaaegu ainuke ja võtan aega. Maapinnal on see väga vaheldusrikas ja looduslik mets, kus on palju sõnajalgu ja läbivad väikesed ojad.

Hilisõhtul saabub mu hea sõber Karl ja me veedame nüüd järgmised paar päeva koos. Esimene peatus on Wai-O-Puto Thermal Wonderland, mis on hingemattev maastik eksimatult väävlilõhnaga. Siin on suitsevad augud, kraatrid, kus maastik on vee ja auru survel kokku varisenud, ja pulbitsevad porilombid.

Peamine vaatamisväärsus on keskel asuv šampanjabassein, mille liigne vesi voolab üle ümbritsevate pindade. Maastik on kollaste, pruunide, roheliste ja helesiniste varjundite orgia veest. Erinevad keemilised ühendid annavad värvi.

Kollane on loomulikult väävel, roheline on mangaan, punane on raud jne. Siin on tõesti mängus värvipalett ja mitmes järves on servadel ka soolaladestus. See näeb välja kutsuv, kuid te ei pea vannis käima. Vesi on siin kuni 90 kraadi soe.

Järgmine peatus Te Puie. Porilompe on siin rohkem, aga mitte nii palju värve.

Peamine vaatamisväärsus on kaks geisrit, mis väidetavalt purskavad mitu korda tunnis, kuid nüüd näivad purskavat kogu aeg. Selles on liikumist ja lähed märjaks.

Vein, vein, vein Uus-Meremaa põhjasaarel

Oleme kaalunud mitut marsruuti lõunasse, kuid otsustame Te Urewera vihmametsa jalutuskäigu kasuks ja me ei kahetse seda, kuigi see on pikk jalutuskäik.

Sõit kulgeb esialgu läbi põllumaa, kuid peagi algab lõbus.

Siin on metsikud pöörded ja see kulgeb üles-alla läbi peente vihmametsade jõgede, koskede ja ennekõike metsikute puudega. Kaunid maastikud siin Põhjasaarel jätkuvad kuni Hastingsi linnani, mis koos Napieriga moodustab ühe Uus-Meremaa kuulsaima veinipiirkonna Hawkes Bay.

Esimene peatus on väga sobiv kombineeritud õlletehas ja veinikelder. Abbey Winery on ilus vana rekonstrueeritud kirikuhoone, mille kõrval on mikropruulikoda. Siin on armas suvine, mida ümbritsevad viinamarjaistandused ja humalaviinapuud. Siin on hubane ja kohalikud on rattamatkal või poissmeesteõhtul ning söövad siin lõunat.

Järgmisel ööl ööbime Napieris otse veekogu ääres. 1931. aastal toimus tohutu maavärin, kus suurem osa linnast oli varemeis. Seejärel ehitati kesklinn ümber art deco – tolleaegne stiil – ja see tähendab, et Napier koos Miami Beachiga on maailma juhtiv art deco pealinn. Linnas asub ka Uus-Meremaa rahvusakvaarium, kus on sinised pingviinid, ookeanitunnel haide ja raidetega ning peened troopilised kalad.

Napierist väljas asub Gimblett Gravels, millest on viimastel aastatel saanud väga kuulus veinipiirkond. Piirkonda mõjutas rängalt 1931. aasta maavärin, kus kogu maastik liikus ja palju pinnast muutus. Jõed muutsid kurssi, nii et parim mineraalse pinnasega ala jääb kahe suure seljandikuga varjatud oja vahele.

Veel 40 aastat tagasi polnud siin viinamarjaistandusi, kuid sellest ajast peale on see tugevaks läinud ja maa ümber on mõra. Igas veinitehases on palju erinevaid väikeseid põlde nagu Prantsusmaa suurtel aladel, kus jagatakse parimaid Grand Cru põlde.

Külastame vanimat ja kuulsaimat kohta Mission Estate, mis on Uus-Meremaa vanim veinikelder ja mille asutasid munkad aastal 1851. See on klassikaline koht, kus on vanad tammepaneelidega elutoad ja peen antiikesemed.

Ka vein ei vea midagi alt ning teenindus on formaalne ja laitmatu. Siin on mõnus ja eilse maailma atmosfäär, nagu olen seda leidnud ka Tšiili veinitootjatelt.

Karlil on aeg pärast toredaid koosveedetud päevi külma kätte koju naasta. Sõidan lõunasse läbi Norsewoodi, mis on vana Norra asunike linn, mis kultiveerib oma norra minevikku saunkirikute, töökodade ja üldiselt põhjamaise kultusega. Siin on hubane ja vaikne ning tuuril on vaid üksikud vanemad inimesed.

Edasi lõuna pool on vähem huvitav väidetavas Taani linnas Dannevirke, mille peatänaval on vaid Taani veski ja Harald Blåtandi koopiaga linna silt, mis annab tunnistust võimalikust Taani seosest. Linn ise on orjastatud; pikk peatänav, mida ümbritsevad elamuteed ja ma sõidan kiiresti edasi.

Minu järgmine peatus on Martinborough, kuulus väike veinipiirkond. Ma ööbin Margrain Vineyard Estate'is. Saan degusteerida nende veine ja külastada veel kahte kohta, Ata Rangi ja Luna Estate.

Jalutan kaunil lõhnade ja sooja õhuga suveõhtul läbi viinamarjaistanduste koju ning naudin kodus kergelt purjus jooki väga mõnusas toas - kogu reisi kaunimas.

Siin on musta lõunamaa tähistaeva ja viinamarjaistanduste vahel ilus.

Wellington – üks maailma sõbralikumaid pealinnu

Järgmisel hommikul sõidan välja Cape Palliseri tuletorni juurde Põhjasaare kagurannikul.

See on üks parimaid sõite kogu teekonnal läbi põldude ja õitsvate kollaste õitega kraaviäärte, millel on mulle armsa hapukas-magusa lõhn, mis meenutab mulle Taani rapsipõlde ja põllulilli.

Majaka enda juurde viib järsk trepp ja siit avaneb ilus vaade. Väga klassikaline puna-valgetriibuline tuletorn, mis meenutab havets seiklused, laevahukud ja piraadid, isegi kui on rahulik ja suvine päev.

Wellington asub kaunilt Põhjasaare lõunatipus ja osutub hubaseks linnakeks, mis asub kaunilt veekogu ääres ning lisaks kaunile botaanikaaiale on kaunid tänavad ja huvitavad muuseumid.

Linn pakub ka suurepäraseid mikropruulikodasid. Fork and Breweril on parimad õlled liikvel olles koos katusebaariga otse kesklinnas.

Garage Project asub kasutuseta tanklas, kus armsad hipitüdrukud lasid mul kogu õlut maitsta. Siis läheb see nende kraaniruumi poole, kus ma joon neid, mida ma pole maitsnud. Siin puutun kokku võluva kiivi-iiri paariga. Anname üksteisele palju ringi rohkem või vähem kummalisi õllesid. Reisi kenaim õhtu, kuid sellegipoolest on järgmine päev veidi ebamugav…

Järgmisel päeval Wellingtonist välja minnes näen Victoria mäge peene botaanikaaiaga, pärast mida olen parlamendis, et osaleda väikesel arutelul; sa pead olema poliitiline nohik...

Rannikul veedan öö räsitud mereäärses hotellis Barnacles Seaside Inn, mis pidi olema kolmekümnendatel uhke. Aga siin on hubane ja odav.

Mount Doom - keset Põhjasaart

See läheb edelarannikult riiki. Ma lähen mööda Wanganui jõerada, mis on pikk pinnastee mööda ilusat jõge. Tänane sihtkoht on Tongariro, kus on kaunid alpimaastikud ja vaated kustunud vulkaanile, mis on Sõrmuste isanda filmides tuntuks saanud ka kui "Mount Doom".

Ma peatun Skotel Alpine Lodge'is – hotellis, mis on Alpidest välja võetud. Järgmisel päeval on aeg matkamiseks, aga ükskord on sellel reisil ilm kehv. Nii Mount Doom kui ka teised mäed on kaetud pilvedega.

Järgmine tipphetk on nn Forgotten World Highway kaunite kurude, vihmametsade ja metsikute teedega. Põllumaad on natuke, aga muidu on seal lõputult rohelisi kõveraid künkaid, seljakuid, nn 'sadulaid', kus tee lookleb lõpututes ja lõpuks ka talumatutes juuksenõelakäänakutes. See ei ole kiire sõit, kuid see on ilus.

Teen peatusi Whangamomonas, kus ühel hetkel on kohalikud kuulutanud linna iseseisvaks Uus-Meremaast sõltumatuks vabariigiks. Just linna kuulsas ja kurikuulsas hotellis on iseseisvusliikumise peakorter ning baari taga olevad kohalikud võtavad seda ilmselt tõsiselt.

Nagu USA, on Uus-Meremaa täis ekstsentrikuid. Vabariigil on ka oma postkontor ja suveniiripood, mis aga näib olevat suletud. Autotöökojas on üle kogu fassaadi maalitud satiirilised ja sügavalt ühiskonnakriitilised märkused.

Olen jälle rannikul, kui jõuan siin Põhjasaarel New Plymouthi.

Siin on esile tõstetud Taranaki vulkaan ja Egmonti rahvuspark. Jalutan mõnusalt üles platoole, kust avaneb vaade Taranakile, mis on oma lumise tipuga täiesti pilvitu.

Siin on kaunis mälestusmärk ja palju lilli vürtsikate ja magusate lõhnadega. Siin on igasuguse kujuga sõnajalgu ja ilusaid lilli. Ma olen ümbritsetud suve olemusest ja laskun sügavatesse meditatiivsetesse mõtetesse ja naudin hetke, naudin olemist maailma keskel, naudin olemist.

See on imeline.

Koopad ja helendavad ussid

Seejärel järgneb veel üks neist reisidest, mis on Lonely Planeti sõnul pooligavad, kuid sellest saab üks ilusamaid reise metsikute kurudega, vaadetega havet ja suvised lõhnad. Ikka ja jälle peatun vulisevate jõgede, kaunite vaadete ja hiiglaslike sõnajalgade juures. Ja see lihtsalt kestab ja kestab.

Pärast kella kaheksat jõuan Waitomos asuvasse Kiwi Pakasse. See on tegelikult suletud, kuid mind registreerib sisse üks armas tüdruk, kes on juhataja, ja mulle antakse oma tuba.

Järgmisel päeval alustan sellega, milleni mina ja kõik teised jõuan ootamo nimelt kuulsate Glowworm Caves jaoks. Koopaid ja väikseid helendavaid loomi saab näha ainult giidiga ekskursioonil, kus koobastesse purjetatakse, nii et sellest ei saa kuidagi mööda.

Hind on kallis.

Näen ühte toredat väikest muuseumi hõõguvatest ussidest, mis pole uss, vaid pigem mingi vastne, mis kasvab tumedates niisketes koobastes ja meelitab väikseid loomi looma enda küljes alla rippuvasse niiti. Glowworm on kurb ja lühike elu: niipea kui koorute, paljunete ja surete ühe päeva jooksul. Munetakse uued munad ja etendus võib otsast alata.

Sissepääs on läbi suure esiku. See on selgelt üks Uus-Meremaa peamisi turismiatraktsioone. Jalutame stalaktiitidel põhinevates koobastes ja näeme kauneid moodustisi ning tunneme külma ja niiskust. Samuti näeme esimesi hõõguvaid usse kaljunuki all. 

Siin all on palju reisigruppe, kuid lõpuks tuleb meie kord. Väikeses paadis, kus maoori giid meid geniaalse nöörisüsteemi kaudu edasi tõmbab, purjetatakse meid hääletult ja pimedas ümber koopa. Seal on palju helendavaid hõõguvaid usse, mis muudavad koopa sarnaseks lõunamaa tähistaevaga, mis iseloomustab õues öid.

Sellel paemaastikul on palju muid toredaid vaatamisväärsusi. Looduslik sild on looduslik sild. See on tegelikult olnud koobas, kuid mitmed laed on sisse kukkunud ja nüüd on kahe liivakivi kivise külje vahel alles vaid looduslik kaar. Siin on kaunis vihmamets ja roheliste sõnajalgade orgia.

Järgmine peatus on Piripiri koobas – veidi väiksem stalaktiitidega koobas – ja sealt edasi rohkemate koskede poole.

See on pikk reis Kawhiasse, mis on väike kaluriküla koos kena muuliga. Võtan kütust ja sõidan üles väga kivise Raglani surfarilinna poole, kuhu jõuan kala ja kiibid muuli peal.

Ka siia oleksin võinud jääda, aga valin lennujaama lähedale jõudmise ja ühe toreda perega Drurysse. Siin elab üks Taani paar ja ma räägin nende sakslastest öömajalistega, kes käivad käsikäes, kui nad oma telkijaid ümber ehitavad.

Magan väikeses kenas kuuris, kus on oma vann ja voodi, kus on lambanahkne tekk. Unistan järgmisest päevast, mis on viimane päev Põhjasaarel, ja järgmisest reisist Lõunasaar.